Lugu

Lugu koosneb näituste tekstidest ja pressiteadete väljavõtetest. See on pidevalt täienev ja ajas muutuv kooslus.

Vaata ka: Luule

Vaata ka: Sõnad

 


 

Näituse pealkiri “Tume jõgi” viitab alateadvusele ja selle varjatud hoovustele, mis meid mõjutavad, kuid selgelt defineeritavad pole. Paljud kujundid maalidel on seotud veega, mis on oma olemuselt samuti taltsutamatu loomuga.

Riin Palloni teosed on alateadlike ja teadlike kompamiste sümbioos, kus mõte on koostöös pintsliga otsinud õiget vormi ideedele ja tunnetele, mis on olulised olnud või mis mõnda aega kunstnikuga kaasas on käinud. Maale võiks nimetada ka poeetilisteks maastikeks, mis on emotsioonidest laetud. Maalidega koos on väljas ka luulelised tekstid, mis tekkisid maalimise käigus. Näituse ainus skulptuur koosneb metallist ja vahust ning kannab pealkirja
“Kas need paadid kannavad mind?”. Algne idee tekkis kunstnikul suvel, kui ta luges Ilon Wiklandi elulugu ning seal kirjeldati paadiga üle mere põgenemist. Hirm selle ees, kas kohale jõutakse, teadmatus, kuidas hakkama saada ja küsimus, kas suudetakse sobituda sealsesse keskkonda. Tänapäeval on minemine lihtne, kuid ikka jääb küsimus, kas need kauged unistused ja ootused kannavad meid?

 


 

Oma hapras absurdsuses meenutab maal “Mehed puu otsas” veidi mõne performance’i ülestähendust. Kurbnaljakalt puude külge klammerdunud mehed peegeldavad inimeste kinnistunud arusaamu rollidest.

Kunstnik tuletab meelde, et me ei tohiks enam ahvide sarnaselt kramplikult vanade stampide ja harjumuste küljest kinni hoida vaid peaks puu otsast alla tulema, ajaga sammu pidama ja lahtiste silmadega ringi vaatama.

 


 

Tähele pannes aja voolamisi, saab jõuda jälile seda ümbritsevale tähendustemerele.
Algselt on aeg voolama hakates värske ja kirgas, kõik algused on erksad. Seisma jäädes aeg kolletub, kogub endasse ebaolulist taaka ja pruunistub lõpuks. Uutel maalidel, mille pealkirjaks on „Mäed ja mered“ vahelduvad lained mägede siluettidega, mattudes kord udusse ning siis jälle kirkamates toonides pilku püüdes.
Vaikuse herbaariumid“. Näitus koondab endas maalitud hetki, mis on vaiksed hetked mälusoppidest.
Korjatud näituse valmimise käigus üles mälestustest ning pannes seinale nagu taimi,
mida on korjatud kuivatatud ning herbaariumisse asetatud.

 


 

Näitus „Vaikuse herbaariumid“ koondab endas maalitud hetki, mis on vaiksed hetked mälusoppidest. Korjatud näituse valmimise käigus üles mälestustest ning pannes seinale nagu taimi, mida on korjatud kuivatatud ning herbaariumisse asetatud.

Palloni maale vaadates on kuulda justkui vanaaegse kella tiksumist, mis hetki pikemaks venitab. Viirastuvad Ruhnu kiriku laes rippuva lühtri kristallid, mis on palju aega kinni püüdnud ja endasse talletanud.

 


 

Näitusel olevad maalid on valminud selle aasta jooksul. Olen oma ideedele ja mõtetele püüdnud leida
spontaanseid ja pillavalt värviküllaseid väljendusi. Nautinud vabalt mõtete vormumist maalil. Pigem mulje või impressioon, kui realistlik tegelikkuse peegeldus. Keskendumine värvidele, mis loovad inimest,
loovad rolle milles nad esinevad ja neile toone annavad.

Märkamatult olen jõudnud taas impressionistide juurde, kellega see on juba teine kohtumine. Näitusel “Mees” Pärnus sidus mind nendega flaneuri teema ehk siis minu tõlgenduses pigem flanööritari oma. Peab
vist tõesti paika ütlus hästi unustatud vana kohta, kuigi enamasti siiski lisandub uuele paljugi, mis sel ajal poleks veel võimalik olnud. Oleme ju kõik oma ajast mõjutatud ja leida endale omane ongi
midagi keerukamat ning suurepärasemat siin maal.”

 


 

Riin Palloni maalid on moodsa naisflanööri ehk flanööritari tähelepanekud ja ülestähendused vaatlustest maailmast ja inimestest meie ümber. Erandlikult mehed Palloni maalidelt on anonüümsed tegelased, kelle minevikust, olevikust ega tulevikust me suurt midagi ei tea. Pallon ei rõhuta ega ka varja erinevate atribuutidega modellide sotsiaalset positsiooni, ühiskondlikku kuuluvust, elukutset või ametit ega suru neid konkreetsesse rolli. Läbi maalimise vaatleb kunstnik vastassugupoolt ning meheks ja inimeseks olemist üldse, pannes lõuendile erinevaid aistinguid, tundeid, mõtteid, liigutusi, poose. Mehi on ta maalinud nii nende loomulikes olekutes – unistades, häbenedes, enesekindlust leidmas, mediteerimas, naudisklemas, rõõmustades, kurvastades kui ka veidi absurdsetes ja ootamatutes poosides.

Eelmisel suvel valminud maalidele on lisandunud paar värsket tööd, millega kunstnik püüab kombata tänase eksistentsi olemust. Endiselt figureerivad Palloni maalidel vaid mehed, ent nad ei räägi meessoo vaid kogu inimkonna nimel. Oma hapras absurdsuses meenutab maal “Mehed puu otsas” veidi mõne performance’i ülestähendust. Kurbnaljakalt puude külge klammerdunud mehed peegeldavad inimeste kinnistunud arusaamu rollidest. Kunstnik tuletab meelde, et me ei tohiks enam ahvide sarnaselt kramplikult vanade stampide ja harjumuste küljest kinni hoida vaid peaks puu otsast alla tulema, ajaga sammu pidama ja lahtiste silmadega ringi vaatama. Ka teine uus maal, „Pagas“ on seotud füüsilise ja meelelise liikumise ja avanemisega. Kõik me kogume endale vaimset ja materiaalset pagasit, kui me siit ükskord lahkume, siis kas ja mida tasub endaga kaasa võtta, mida maha jätta ja mis üldse midagi väärt on? Seda, kuidas ja millise karmaga kohver koormatud on, teab ainult selle koguja ja viisi, kuidas pagas täita ja sellega vääriliselt ringi käia määrab samuti selle kandja.

 


 

Virginia Woolf kirjeldab oma tegelase Orlando seisundit järgmiselt: „Ta viibib (heljub) kõigi võimalike vastandite piiril, nende segunemise või ühtsuse seisundis – see on kõige hämmastavam ja pöörasem meelteseisund,

mis olla võib”.
Ma olen oma töödes vaadelnud samuti erinevaid meelteseisundeid, mis siiski väga äärmustesse ei kaldu,

pigem jäävad need sündsa turvalisuse piiridesse.
Iga maal räägib oma loo – mustast masendusest üleva õnnetundeni.

Kuid miski
pole must ja valge, vahele mahub palju pooltoone ja pea nähtamatuid , õrnalt aimatavaid nüansse.
Oluline on olla siin ja praegu, tunnetada praegust hetke kõigi oma meeltega. Et võiksime oma teel märgata asju, mis meid õnnelikuks teevad. Lõpuks oleme me need, kelleks me ise end peame.

 

Riin Palloni käsitleb oma töödes enesesse vaatamise ja sealt teiste leidmise teemat. Kui palju oleme me ise ja kui palju teevad teised meist need, kes me lõpuks oleme. Individualismi võidukäik on näiline. Millised on need mehhanismid, mis neid protsesse juhivad?

 

 

Riin Pallon © 2020 Frontier Theme