Luuletused olen kirjutanud enamasti maalimisprotsessi osana. Nii tuleks lugeda mu luuletusi ja vaadata mu maale kui ühte tervikut.
——————————-
Kas need paadid kannavad mind?
Pärituules uude ilma,
jõudes välja kaljusele rannale.
Täidetud ootustega.
Ometi siin ja ometi vaba.
Nähtamatud niidid selja taga maas.
Minemiste ja tulemist valu.
———————————
Meri voolab meie pihkude vahelt ja
jaheda silituse vari jääb kestma veel kauaks.
Vaikides ootame uue päeva algust,
ei tereta, ei küsi “kuidas läheb?”.
Ootusärevus kahvatu taeva all,
punane ketas tõusmas otse merest,
lõpmatust veeanumast,
tardudes hetkeks.
Justkui mõeldes eesootavale päevale.
Kuhu peaks kulgema?
——————————–
Me eksleme ja rändame,
avastades nii maailma, teineteist ja
tundmatuid saari.
Janu maailma ja teineteise järgi,
ajab meid jooma suuri meretäisi
kõrvetavalt soolast vett.
See täidab me anumad ja
rahustab me meeled, et saaksime
olla rohkem meie ise.
———————————–
Sa tead, et tuleb laine,
mis peseb su puhtaks.
Sa tead, et vesi tõuseb.
Kuni pahkluuni, kuni puusadeni ja
juba oledki üleni vees.
Uju, lihtsalt uju…
Taandub seegi ta tuju.
——————————————
Minemiste pärisorjad langevad
vangi iseeneste kätte.
Jäävad vaid ootajad,
käed argipäevast sinised.
Muutumatu udu kestmas kevadeni.
Polegi võimalust minna,
Iga aerutõmme mässib tugevamalt meeleheitesse ja sellesse, mis kunagi ei tule…
Hommikukaare all joome
auravat kohvi päevaootuslähkritest,
päikesekullased naeratused huulil.
———————————-
Meri saadab mulle oma vahuseid sõnumeid,
loen neid vaikselt ja aupaklikult,
hinge kinni pidades,
Valu ja vabadus põimunud kõiksuses,
eneseküllane äratundmine.
—————————————-
Kellad löövad, kuid mu kõrvus veel kohiseb.
Allhoovused põrutavad läbi pimeda öö.
Annan käe ja sukeldun tumedasse jõkke.
Jõed ühinevad merega.
———————————-
Maadeavastajate tume veri
tõstab pead ka minu soontes.
Ma annan ise oma saartele nimed.
Ma tallun ise rajad ja taon maasse vaiad.
Jõudes saarteni,
jõudes sinuni,
jõuan ma koju.
———————————
Mõtted kihutavad saarte vahel,
vahutades kokku uusi püstitusi.
Silitan ta rahutut loomust ja juba ta tasaneb.
Majakas pilgutab silma ja me teame, et
täna öösel tormi ei tõuse.
————————————-
Kõrbes unistan veest,
meres ulpides kõrvetavast liivast.
Kuidas leian õige suuna,
kui tuhat tähte kõik
tahavad mulle teed juhatada?
Punane vürtsikas vein
voolab otse mu südamesse.
Tunnete tunnel on täis
kiiruseületajaid hilistel õhtutundidel.
———————————
Sadu kallab kõik üle värvispektri siniste toonidega,
muutes su juuksejuureni melanhoolseks.
Lompidesse astudes lööb kõikuma mu maailmameri,
kaljulõhes pakitsemas eufooria.
Öösiti tabavad mind taas
apokalüptilised maailmarahud,
mul on jalad maas
ja sülle sulle mahun.
